Reedel, 15. mail külastas Puiga Põhikooli armastatud kirjanik Andrus Kivirähk, kes rääkis õpilastele oma tööst, kirjanikuelust ja raamatutest. Puiga kooli õpilased Mia Loora ja Ingrid kasutasid võimalust ning usutlesid kirjanikku mõne küsimusega.
Ingrid: Tere, mina olen Ingrid viiendast klassist.
Mia Loora: Ja mina olen Mia Loora neljandast klassist.
Ingrid: Aitäh, et tulite meie kooli õpilastele oma tööst ja kirjanikuelust rääkima. Samuti täname Teid selle eest, et olete nõus andma meile lühikese intervjuu.
Mia Loora: Kas kirjutades ajab mõni nali Teid ennast ka naerma?
Andrus Kivirähk: Vahel natuke ajab küll, aga ma päris niimoodi arvuti taga laginal ei naera. Mõnikord naeran pigem vaikselt, sisemiselt.
Ingrid: Olete kirjutanud lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“, kus üheks tegelaseks on tolm. Kuidas Teil tekkis idee kirjutada raamat tolmust?
Andrus Kivirähk: Selle raamatuga oli niisugune lugu, et mulle helistas raamatu kunstnik ja ütles, et ta on juba mõnda aega joonistanud väikseid tiivulisi, suurte silmadega elukaid ning teinud neist ka väikseid nukukesi. Ta aga ei teadnud, kes see tegelane on, keda ta joonistab ja kellest ta nukukesi teeb. Ta küsis, kas ma mõtleksin sellele tegelasele mingi loo ja nime välja.
Mulle need pildid väga meeldisid, kuigi siis ma veel ei teadnud, et see tegelane võiks olla tolmuingel. Ta oli selline hall ja väikeste tiivakestega. Sealt see tolmuingli mõte tekkiski. Tavaliselt on vastupidi: kirjanik mõtleb tegelase välja ja kunstnik joonistab teda hiljem. Seekord oli aga vastupidi: pilt oli enne ning seejärel sündisid tegelane ja lugu.
Mia Loora: Mida teeb kirjanik siis, kui ta ei kirjuta?
Andrus Kivirähk: Kõike seda, mida teisedki inimesed teevad siis, kui nad oma tööd ei tee. Jalutab koeraga, loeb raamatut, käib kinos ja ujumas ning teeb igasuguseid muid asju.
Ingrid: Kunagi elas Võrumaal kirjanik Juhan Jaik, kes on tuntud oma tondilugude poolest. Olete ühes intervjuus öelnud, et Juhan Jaik on ka Teid kirjanikuna mõjutanud. Kuidas Te avastasite Juhan Jaigi ja mis temas nii inspireerivat on?
Andrus Kivirähk: Ma arvan, et avastasin ta lihtsalt oma kodus raamaturiiulilt. Ema ja isa olid ostnud raamatu „Kaarnakivi“ ning ma lugesin selle läbi. Mulle meeldis just see, et seal oli nii palju tonte ja igasuguseid kummalisi elukaid, keda Juhan Jaik oli välja mõelnud.
Teistes lasteraamatutes ma selliseid kolle ja tonte varem kohanud ei olnud. Seda oli väga põnev lugeda. Juhan Jaik meeldib mulle siiani väga ja ta on kindlasti üks minu lemmikuid Eesti lastekirjanikke.
Mia Loora: Kas Teil oli lapsepõlves elava fantaasia tõttu ka pahandusi?
Andrus Kivirähk: Ei olnud. Mis pahandust sellest elavast fantaasiast ikka tulla saab? Ma ei üritanud oma mõtteid kuidagi ellu viia või igasuguseid vigureid välja mõelda. Mulle lihtsalt meeldis mõelda ja võib olla ka oma mõtteid kirja panna. Pahandusi mul sellepärast ei olnud.
Ingrid: Tänapäeval räägitakse palju sellest, et lapsed ei loe enam nii palju. Kas ja miks on Teie arvates lugemine oluline?
Andrus Kivirähk: Lugemine on lihtsalt väga põnev. Raamatutes saad tuttavaks igasuguste tegelastega, kellega sa päriselus kokku ei saa. Näiteks tolmuingliga, aga ka Karlssoniga katuselt või Pipi Pikksukaga. Nemad sulle tänaval vastu ei tule, aga raamatutes saad nende elust lugeda ja varsti on nad justkui sinu tuttavad.
Selles mõttes on raamatute lugemine nagu reisimine. Sa ei sõida küll välismaale, vaid reisid raamatu sisse, sellesse maailma, millest raamatus kirjutatakse.
Ingrid: Aitäh nende toredate vastuste eest.
Andrus Kivirähk: Aga palun, võtke heaks.
Mia Loora: Aitäh!
